“Tartu Ravikodu oli mulle teine kodu. Alati mulle olemas.”
Noor (kaks aastat pärast ravikodus viibimist)
RAVIKODU TEENUSE ANALÜÜS
Tulemuslikkuse hindamisel kasutame Laste Üldise Toimimise Hindamise Skaalat (CGAS), mille punktid määrame meeskonnapõhiselt vähemalt kahel korral – lapse teenusele saabumise järgselt ja teenuse lõppedes, kasutades laste toimimise määramiseks kirjeldavat hindamist Laste hindamisvaldkonnad ja laste ning perede tagasisidet. Õppeaasta alguses või lapse teenusele saabudes koostab ravikodu meeskond igale lapsele individuaalse tegevusplaani, milles püstitatud eesmärkide sobivust ja täitmist hinnatakse õppeaasta keskel ja lõpus.
Tulemuslikkuse hindamisel analüüsime eraldiseisvana iga lapse individuaalset eripära ja konkreetset juhtumit. Võime lugeda tulemuslikkuseks noore kõrghariduse omandamist aastaid pärast ravikodus viibimist, kuid ka seda, et laps viibib antud perioodil viiel päeval nädalas eemal vägivaldsest kodusest keskkonnast, milles iga päev ja kogemus määrab praeguse ja tulevase kahju sügavuse/suuruse. Võttes arvesse teenusel viibivate laste vanusest ja arengust tingitud eripära, võib avalduda ravikodu teenusel viibimise tulemuslikkus koheselt või ka alles aastate pärast, mil noor on võimeline ravikodu kogemust internaliseerima.
Mida lühemat aega laps ravikodu teenusel viibib, seda väiksem on tulemuslikkus. Mida komplekssem on lapse probleemistik ja mida kauem kestnud, seda pikemat aega on vaja muutuste tekkimiseks ja kinnistumiseks.
LAPSE HINDAMISVALDKONNAD
KEHALISUS
– lapse kehalise arengu eakohasusus
– tugevused/nõrkused/eripärasused kehalises arengus
– oma kehatunnetus (kas lapsele meeldib oma keha)
– kehakeele kokkusobivus teiste väljendusviisidega
– sportimise meeldivus ja oskused
– suhe oma seksuaalsusesse, vajaduste tundmine, selle väljendamine adekvaatsel moel
– liikumisaparatuuri kontroll (peen- ja jämemotoorika)
SUHTLEMISOSKUS
– reageerimine uutes olukordades
– kontaktivõtmisvõime täiskasvanute, eakaaslaste, noorematega
– suutlikkus suhet hoida
– suutlikkus olla üksi
– kaasatundmis- ja abistamisvõime – mil viisil ja millises situatsioonis
– suutlikkus suhestuda grupis
– armukadeduse olemasolu ja millises situatsioonis see tekib
– formaalse ja reaalse kontaktivõtmisvõime erinevuse olemasolu
EMOTSIOONID
– oskus/julgus väljendada rõõmu, viha, hirmu ja kurbust adekvaatselt
– oskus/julgus väljendada lähedust
– oskus/julgus näidata huvi teise inimese vastu
– oskus käituda keerulistes olukordades
– kaotamis- ja võitmisoskus
– frustratsiooni väljendusoskus
– väljakäituva käitumise või hirmunud oleku olemasolu
– suutlikkus muutunud olukordades väljendada oma tundeid adekvaatselt
– fantaasia kasutamisoskus väljaspoole suunatult
– huumorimeele olemasolu
– uinumisoskused
– psüühilise valu vältimismustrid
KOOL/TÖÖ
– rõõm/vihkamine õppetöö/töötamise suhtes
– suhe õpetajasse/ülemusse
– suhe kaasõpilastesse/kolleegidesse
– kokkulepetest kinnipidamine, selle tingimused
– kognitiivsed võimed
– soovid ja plaanid
HUVID
– huvid kodus
– osalemine välisüritustel, millistel
– soov olla koos teistega
– meeldib end uutes olukordades proovile panna
– erioskuste/talendi olemasolu
PEREKOND
– perekonna ja sisemiste suhtlemismustrite kirjeldus
– tulevikusoovid/lootused
– peremüüdid/ideoloogia/mustrid
– peret ühendavad sündmused
– genogramm
PEREVÄLINE VÕRGUSTIK
– sõbrad/tuttavad
– milliste ringkondadega on seotud
– profesionaalse võrgustiku olemasolu
MINA-PILT
– enda võimete hindamisoskus
– enda õppimisvajaduse hindamisoskus
– enda tulevikuvõimaluste hindamisoskus
– enda koha/rolli hindamisoskus perekonnas
– võrgustiku tugevuse hindamisoskus
– teiste suhte hindamisoskus endasse
– suutlikkus proovida juhtida oma edaspidist elu
– suutlikkus edasilükata oma vajadusi adekvaatsel moel
– suutlikkus kasutada oma “kauplemisoskust”
RAVIKODU
– suhe eakaaslastesse grupis
– võime kasutada täiskasvanute abi
– reageerimine reeglitesse/rutiini/”talupojamõistuse” olemasolu
– konfliktisituatsioonides toimuv
– suutlikkus võtta kasutusele psühhoteraapilites vetlustes omandatut
– kokkulepetest kinnipidamine, suhe rahasse, suhe autoriteeti
STATISTILINE ANALÜÜS
Tartu ravikodu on 2014. aasta sügisest kuni tänaseni (7a) pakkunud teenust 30 lapsele, kellest on 20 tüdrukud ja 10 poissi vanuses 10-19 eluaastat. Enamus lastest on teenusele suunatud lastepsühhiaatri suunamiskirjaga, samuti KOV-ide lastekaitseteenistuse töötajate poolt. Kõik lapsed on olnud varasemalt ravil lastepsühhiaatrilises osakonnas (Tartus ja Tallinnas), enamus mitmekordselt, saanud diagnoosid ja määratud on ravi. Nii poiste kui tüdrukute puhul on tegemist kompleksse raske probleemistikuga (psühhiaatrilised liitdiagnoosid, väärkohtlemine, vanematepoolne jõuetus olukorraga toime tulla jms). Diagnoosipõhiselt valdavalt on PTSD (22-l lapsel, 73% laste arvust), meeleoluhäired/depressioon (18 last, 60%), kiindumussuhtehäire (15 last, 50%), aktiivsus- ja tähelepanuhäire (8 last, 27%), autismispektrihäire (7 last, 23%), söömishäire (6 last, 20%). Kõigil lastel on 2 ja enam (kuni 6) diagnoosi korraga, ilmestades probleemide komplekssust.
Lisaks eelpoolnimetatud diagnoosidele on lapsed koormatud ka mitmesuguste teiste elamist halvavate probleemidega. Tartu ravikodus aastatel 2014-2020 viibinud lastest 26-l lapsel (87%) on väljendunud ja sageli aastaid kestnud koolitõrge, 23-l lapsel (77%) on suuri raskusi enesehügieeniga ning 20 lapse (67%) puhul on tegemist enesevigastusliku käitumisega (lõikumine, suitsidaalsed mõtted ja teod). Eriti drastiline on aga asjaolu, et 25 last (83%) on kogenud väärkohtlemist (vaimset, füüsilist, hooletussejätmist) ja 10 last (33%) on kogenud seksuaalset väärkohtlemist, kellest ainult 1 lapse puhul oli see eelnevalt diagnoositud.
Tüdrukute lugudest pea pooltel on olnud seksuaalne väärkohtlemine kas insestina või võõra poolt sooritatuna, poistel on valdavaks PTSD ja kiindumussuhtehäire. Keskmine ravikodus teenusel olemise aeg on olnud 2 aastat, mõnedel raskematel juhtudel ka 3-4 a.
Tihedat koostööd tehti lastevanemate, KOV-ide, rehabilitatsioonimeeskonna, Politseiameti, Lastemaja jt võrgustikuliikmetega.
Lugude keerukusele ja raskusele vaatamata on saavutatud positiivne tulemus kõigi laste puhul (suutnud lõpetada põhikooli, asuda edasi õppima, kas gümnaasiumis või kutsekoolis, alustanud pereelu ja saanud lapsevanemaks jne). Neil, kes on varem korduvalt rehospitaliseeritud aastate vältel, on õnnestunud saavutada stabiilne olukord, kus haiglaravi enam ei vajatud. Väärkoheldud lapse toimetulek traumakogemusega on paremini integreeritud lapse igapäevaellu.
20% juhtudest, kus märgatavat edu ei saavutatud, oli eranditult seotud asjaoluga, et meeskonnal ei õnnestunud kaasata lapsevanemaid sisulisse koostöösuhtesse (vanemlike õiguste äravõtmine, raske kriminaalse taustaga või sügava psüühilise häirega lapsevanemad), kolmel juhul jätkas laps kohtumääruse alusel õpet Maarjamaa Hariduskolleegiumis, kahel juhul lõpetati teenus lapsevanema sooviga, ühel juhul vajas laps pikaajalist statsionaarset haiglaravi (sügav anorexia ja enesevigastamine).
CGAS (Children’s Global Assessment Scale) põhjal hindame laste üldist toimetulekut Tartu ravikodusse saabumise järgselt (kuni ühe kuu jooksul) ja teenuse lõppemisel. Iga lapse saabumise ja lahkumise hindamisnumbri vahe annab isikliku muutumise määra, mis on üheks tulemuslikkuse hindamise komponendiks koos lapse ja lapsevanema tagasisidega ravikodus viibitud ajale ja mõjule.
Saabumisel oli poiste üldise toimetuleku keskmine skoor 29,5 (min 10 ja max 45), tüdrukutel 30,9 (min 9 ja max 48), poiste ja tüdrukute saabumise skoori keskmine kokku 30,2.
Lahkumisel oli poiste üldise toimetuleku keskmine skoor 51,6 (min 31 ja max 70), tüdrukutel 56,6 (min 15 ja max 85), poiste ja tüdrukute lahkumise skoori keskmine kokku 54,1.
Isikliku üldise toimetuleku muutuse hindamine CGAS alusel.
Poistel paranes üldine toimetulek ravikodus viibitud aja jooksul keskmiselt 22,2 punkti võrra (väikseim muutus 6, suurim 43), tüdrukutel keskmiselt 25,6 punkti võrra (väikseim muutus 5, suurim 50).
Isiklik üldine toimetulek paranes Tartu ravikodus aastatel 2014-2021 viibinud 27-l lapsel (poistel ja tüdrukutel kokku) keskmiselt 23,9 punkti. Kõikidel lastel toimus üldise toimetuleku muutus paremuse poole.
Positiivsete muutuste püsivuse hindamiseks, oleks vajalik läbi viia uus hindamine ja küsitlus ravikodu teenusel viibinud laste ja nende vanemate hinnangu osas näiteks kolm aastat, viis aastat, kümme aastat pärast teenuse lõppu.
CGAS ÜLDISE TOIMETULEKU HINDAMISSKAALA MÕÕDIKUD (0-100) GRUPPIDENA
100- 91: Toimib väga hästi
90- 81: Toimib hästi
80- 71: Toimib hästi – vähene kahjustus
70- 61: Mõned probleemid – ainult ühes valdkonnas
60- 51: Mõned märgatavad probleemid – rohkem kui ühes valdkonnas
50- 41: Ilmsed probleemid – mõõdukas kahjustus enamikus valdkondades või tõsine kahjustus ühes valdkonnas
40- 31: Tõsised probleemid – suured kahjustused mitmes valdkonnas ning võimetus funktsioneerida ühes valdkonnas
30- 21: Raskete probleemidega – võimetu funktsioneerima pea kõikides valdkondades
20- 11: Väga raske kahjustusega – turvalisusse tagamiseks vajalik arvestatav järelevalve
0-10: Äärmusliku häirega – turvalisuse tagamiseks vajalik püsiv järelevalve