Erinevatest noortest, kes sageli pole üksteisega eelnevalt kokku puutunud, kujuneb välja ühine väike pere, kus igapäevasuhted hakkavad üksteist vähem või rohkem mõjutama päris pikaks ajaks. Selline kogemus võib olla mõne noore jaoks algselt ehmatav ja võõristav, teise jaoks on see aga asendamatu sõbra- ja läheduskogemus pikkadeks eluaastateks ka pärast ravikodust lahkumist. Miljööterapeutide toetava abiga saadakse koos- ja üksiolemise kogemus, mis annab kindla aluse vajalike muutuste alguseks. Neid katsetatakse alguses kindlates tingimustes ravikodus, siis väljaspool ravikodu erinevatel ühiskäikudel poodides, kinodes, teatrites, muuseumides, matkaradadel, ühistranspordis, ratta seljas, teraapiates, kohvikutes, väljasõitudel, ametiasutustes. Iga noor saab võimaluse nädalavahetustel kogeda oma vajalike muutuste tugevust kodus oma pere juures. Saadud kogemused vaagitakse uuesti ravikodus läbi nädala alguses.

Lapsevanemate kaasamine noorega muutuvasse on hädavajalik. Nagu on hädavajalik ka pere muutumine koos noore muutumisega.

Iga noore vajadust hinnatakse eraldi, mil määral ja kui pikka aega ta vajab vajalike muutuste kinnistumiseks, enne, kui noor saab võimaluse katsetada juba kogetud positiivseid mustreid oma elu jätkamisel pärast ravikodust lahkumist kodus oma pere juures.

Kõige selle saavutamisel on miljööteraapilises töös kõige olulisemad struktuur, kindel rütm, regulaarne jätkumine, ettenägelikkus ja kordused.